Urbepäev / Palmipuudepüha

Kevad toob kaasa esimesed soojad ilmad ja koos nendega saabuvad meile kevadpühad. Eestlastel algavad kevadpühad urbepäeva ehk palmipuudepühaga. Sel päeval toodi tuppa urvaoksi. Urvaokste koju toomine pidi andma põlluviljakust ja saagiõnne ning kaitsma loomi.

Palmipuudepüha, rahvakalendris urbepäev, on alati pühapäeval, nädal enne lihavõttepühi ning kuulub kevadiste liikuvate pühade hulka nagu vastlapäevgi. Urbepäev saab olla ajavahemikus 15. märtsist 18. aprillini. Selle päeva kiriklik nimetus mainib palmioksi, mis tähistasid Jeesus Kristuse teekonda Jeruusalemma. Rahvapärane nimetus märgib kommet tuua kodudesse urbadega paljuoksi. Olgu pajud või suvistepühadel kased, tähendus on neil üks ja sama – kokkupuutest looduse elujõuga saame ka ise elujõudu.

Urbepäeval pesti end veega, mille sees oli enne lastud pajuvitstel seista. See pidi hoidma näo ilusa ja puhta kogu aasta.

Urbepäevaga algas vaikne nädal. Tehti rahulikke töid, sest kehtis mürarikaste tööde keeld. Näiteks ei lõhutud puid, sest arvati, et muidu on suvel palju piksemürinat. Vaiksel nädalal tehti ettevalmistusi lihavõttepühadeks. Koristati tube ja värviti pühademune. Peremehed parandasid hobuseriistu, siis ei pidavat hobune aasta jooksul väsima. Kalamehed korrastasid kalavõrke, et suvel oleks parem kalasaak.

Palmipuudepüha peeti juba 3. sajandi lõpus Jeruusalemmas Õlimäel. Jumalateenistuse haripunktiks oli protsessioon palmiokstega. Lääne kirikus hakati seda püha tähistama keskajal.