Suvistepühad ehk nelipühad

Suvistepühadel ehk nelipühadel oli oluline koht Eesti rahvakalendri kevadiste tähtpäevade seas. Sel päeval käidi kirikus, kuid tähtsad olid ka mitmed kodused toimingud. Kambrid pühiti puhtaks ja tuppa toodi hiirekõrvul kaseoksad. Poisid viisid neid oma väljavalitu akna taha ja vahel kiusu pärast ka mõnele vanatüdrukule. Noored kogunesid õhtul kiigele, kus korraldati igasuguseid mänge ja võistlusi. Pühadejärgseid päevi kasutati kõikvõimalike talutööde tegemiseks. Kündmised ja külvamised olid selleks ajaks küll enamasti tehtud ja nii oli nüüd paslik aeg hoonetele uue roo- või õlgkatuse panemiseks.

Suvistepühad (rahvasuus veel kasepühadeks ja kiigepühadeks nimetatud) ehk nelipühad on seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid – vahemikus 10. mai kuni 14. juuni.

Suvistepühadeks tehti paremat toitu. Kus peres liha jätkus, pandi lauale lihasööki. Tähtsamad olid aga muna- ja kohupiimatoidud. Igal pool mune tervelt lauale ei pandud, tehtu näiteks munavõid ja segati muna teiste toitute hulka.

Oli aega teha parandustöid. Majadele pandi uusi uksi ja aknaid, karjalautadele väravaid. Tehti katuseid. Vanasti tehti katused roost või õlest. Saunale tehti aga laudadest katus. Katust sai ehitada teha ainult kuiva ilmaga, sest roog ja õled pidid olema kuivad. Heinaajaks oli vaja kõik tööriistad korda teha – rehad, vikatid, vankrid, sest heinaajal enam ei olnud selleks aega.

Suvistepühad ehk nelipühad

Nelipüha on kirikupüha, millega mälestatakse Püha Vaimu laskumist apostlitele 50 päeva pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja 10 päeva peale taevaminemispüha.