Mihklipäev – 29. september

Eesti rahvakalendris on mihklipäev pööripäevalähedane suve lõpu ja sügise alguse püha. Mihklipäevaks pidid olema kõik välitööd lõpetatud. Vili (oder, nisu ja rukis) pidi põldudelt koristatud olema, kartul võetud ja juurvili keldrisse viidud. Jäid ainult künnitööd, et järgmisel kevadel oleks hea jälle sinna vilja külvata.

Mihklipäev on iga aasta 29. septembril.

Alates 5. sajandist on mihklipäev olnud katoliku kiriku peaingli Miikaeli (sõdurite ja ratsanike patrooni) nimepäev.

Mihklipäevaks olid lõpetatud kõik suured välitööd ja nii oli mihklipäev ka nagu suvetööde mälestuspäev. Siis tunti rõõmu, et raske töö on seljataga ja saaks kokku kogutud. Mihklipäevast alates läks inimeste elu kergemaks. Siis oli tööd vähem ja talveks toiduvaru kokku kogutud. Sellepärast oligi mihklipäev vanasti suur püha ja pidupäev.

Suilistele ehk suvilistele (suveks talutöödele võetud abilistele) ja karjastele anti suvetöö eest palk kätte ja nüüd võisid nemad oma koju tagasi minna. Lõppes ka mõisas teolkäimine.

Vanasõna “Igal oinal on oma mihklipäev” – mihklipäevaks tapeti lammas või oinas ning algas talvine lihasöömise aeg.

Mihklipäeval tapeti lammas ning sellega algas igapäevane lihasöömine. Suvel söödi liha vähem, sest seda ei jätkunud. Pealegi oli soojaga raskem liha säilitada. Külmkappe ju siis veel ei tuntud. Sügisel, kui ilmad lähevad külmemaks, on aga võimalik liha säilitada. Mihklipäeval vedasid karjased valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, arvates, et siis tuleb lumi rutem maha. Mihklipäevaga lõppes mõnel pool või söömine, sest talveks võid ei jätkunud. Selle kohta käib vanasõna “Jüripäeval teretati võid ja mihklipäeval jäeti hüvasti.”

Mihklipäevaks keedeti sülti, tehti õlut, küpsetati värsket leiba, saia ja sepikut, keedeti lihasuppi. Käidi ka külas uudseleiba (käesoleva aasta uuest rukkisaagist küpsetatud leib) ja sügisande maitsmas ning kõrtsis. Mõnel pool kogunesid karjased ja külanoored tuld tegema, pannkooke küpsetama ning niisama lõbutsema.

Mihklipäeval alustati ettevalmistusi talveks: topiti aknaid, et külm tuppa ei tuleks. Usuti, et hunt läheb pärast mihklipäeva kurjaks ning muutub inimestele ja loomadele ohtlikuks. Selle kohta käib ütlus: „Mihklipäevast võetakse hundil võru suu ümbert ära.” Soovitati karigi lauta jätta ning enam mitte karjamaale lasta. Mihklipäev oli hingedeaja alguse tähis ning mihklipäeva ilma järgi ennustati sügisest, talvist ja kevadist ilma.

Pärast mihklipäeva muutub loodus kurvaks: suvi on läbi, siilid, putukad ja sitikad poevad peitu, et uinuda talveunne. Rändlinnud lendavad ära lõunasse. Päike on madalam kui suvel ega soojenda enam. Usuti, et kui mihklipäevaks pole pääsukesed veel ära lennanud, siis tuleb soe sügis. Arvati, et kui puulehed hakkavad langema enne mihklipäeva siis tuleb varajane talv. Kui aga mihklipäeval on puud lehes, siis tuleb pehme talv ja hiline kevad. Kui mihklipäevaks on aga lehed juba langenud, siis tuleb varajane kevad. Kui mihklipäeval on selge ilm, siis tuleb külm talv. Kui aga pilves, siis sula.

Tänaseni on populaatsed mihklilaadad, mida peetakse pühale eelneval või järgneval nädalavahetusel. Seal kaubeldakse tavaliselt aiasaaduste, mee ja käsitööga.

Mihklipäeval peeti meeles Mihkli-nimelisi poisse ja mehi, sest see on nende nimepäev. Uks komme oli selline, et magamise ajal seoti Mihklil jalad kinni, pärast ärkamist ja paeltest vabastamist pidi Mihkel naljategijaid kostitama.

Kas teadsid, et 2022. aasta 1. jaanuari seisuga on eesnimi Mihkel 2927 mehel. Mihkel on populaarsuselt 46. mehenimi Eestis. Kõige rohkem on eesnimega Mihkel sündinuid septembris, kokku 371. Kõige populaarsem on eesnimi Mihkel Saare maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 45,20.

Kas teadsid, et mardipäev, mihklipäev ja kadripäev on ühel aastal alati ühel ja samal nädalapäeval?