Jüripäev – 23. aprill

Jüripäev märkis Eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Jüripäev on saanud oma nimetuse ristiusu pühaku Püha Jüri (Püha Georgi) järgi. Tema elulukku põimiti hiljem muinasjutt, kuidas ta ratsahobusel võitles tütarlast ähvardava lohemaoga. Tappis selle ja päästis kogu linna hirmust. See sümboliseeris võitu kurjuse üle. Ta oli algul maaharijate, hiljem ka sõdurite ja paljude rüütliordude kaitsepühak. Jüripäev on Püha Jüri mälestuspäev.

Jüripäev on iga aasta 23. aprillil

Eesti rahvakalendris oli jüripäev kevadiste põllutööde alguse ja karjalaskmise päev, taluteenijate (suiliste) ja rentnike kohavahetamise päev. Vanasti palgati jüripäeval tallu abilisi, kes jäid sinna kuni mihklipäevani või isegi kauemaks. Abilisi kutsuti suilisteks. Suilisi abistati kolimisel ja sisseseadmisel. Kui aga jüripäev langes esmaspäevale, siis sel päeval ei tohtinud kolida. Esmaspäeva ja reedet ei peetud sobivaks elukoha vahetamise päevaks, sest see pidi kaasa tooma õnnetust.

Olulisel kohal oli karja õuelaskmine, mis oli seotud loitsude ja toimingutega, mis kaitsesid karja õnnetuste eest. Jüripäeval lasti loomakari esimest korda pärast talve laudast välja karjamaale. Vanasti oli rohkem metsi ja seal elas palju hunte. Nende eest oli vaja aga koduloomi kaitsta. Enne karjamaale saatmist hõõruti loomi lumega ja kõnniti ümber karja. See pidi aitama loomi koos hoida ja neid huntide eest kaitsma.

Jüripäeval ei tohtinud ka hernesuppi keete ega süüa. See pidi jälle kogu õnne väravast välja veeratema.

Pesu ei tohtinud pesta ja ka puid ei tohtinud õues lõhkuda. Arvati, et siis on suvel palju äikest. Jüripäeval suurt tööd ei tehtud. Mõnel pool kogunesid naised kokku ja pidutsesid. Eks sellepärast puhati, et pärast jüripäeva algas talurahvale kõige raskem ja pingelisem tööde aeg, mis kestis kuni mihklipäevani sügisel.

Jüripäeva kohta oli vanarahval palju värvikaid ütlemisi ja ennustusi:

  • Kui jüripäeva öö on selge ja tähed säravad, tuleb hea kartulisaak.
  • Sajab jüripäeval lund, siis on sügisel hea viljasaak.

Aegade jooksul hakati Püha Jüri pidama karjakaitsjaks, kes ei lase hunti kariloomi murdma. Jüripäevast alates 10 nädala jooksul pidi vili saama külvatud. Maagiliste kommete ja loitsimisega taotleti karja- ja hobuseõnne ning arvati peletavat hunte, keda nimetati ka Püha Jüri kutsikateks.